Eesti Ajaloomuuseumi soolapaberfotode kataloogi koostamine

Kadi Sikka

Fotode võimalikult täpne struktuurne kirjeldus on eelduseks, et luua kogus nõuetekohane säilituskeskkond ja reglementeeritud kasutuskord, mis tagaksid fotode maksimaalse säilimise.[38] Arvestades soolapaberfotode üsna suurt hulka Ajaloomuuseumi kogus, tuli teha nende seast valik. Digiteeriti vaid fotosid, mille puhul oli mingi taustainfo teada (kirje esi- või tagaküljel), mistõttu jäi valitute hulgast välja ka suur osa Schlateri kogu tundmatute isikute portreid. Andmebaasis kirjeldati ja digiteeriti antud kursusetöö raames 124 soolapaberfotot.

Väiksemad fotod (kuni A4 suurus) oli võimalik skanneerida. Suuremad ning raamitud fotod pildistati üles fotokaameraga. Mõlemal juhul salvestati digitaalkoopiad TIFF-formaati ja kasutati QPCard 20139 värvikaarti, et dokumenteerida soolapaberfotode tonaalsus ning et hiljem oleks võimalik skanneri ja fotokaamera vead foto tonaalsuse osas digitaalselt korrigeerida. Pildi tagakülg digiteeriti vaid juhul, kui sellel oli kirje, mis sisaldas infot fotograafi, pildi päritolu või sellel olevate isikute kohta.

Digiteerimine

Ülespildistamiseks kasutati Canon 400D digitaalset peegelkaamerat (pildistused RAW-formaadis). Skanneeriti Epson Perfection 4870 Photo skanneriga. Fotode skanneerimise parameetrid olid järgmised: suured (üle 15 cm) - esikülg: 600dpi, tagakülg: 300dpi; väiksemad (10-15 cm)- esikülg: 720dpi, tagakülg 300pdi; Visiitportreed (ca 10 cm) - esikülg: 800dpi, tagakülg: 400dpi; väga väikesed (alla 8 cm) - esikülg: 1200dpi, tagakülg: 400dpi.

Fotode kirjeldamine

Fotode kirjeldamisel lähtuti Ajaloomuuseumi fotode ja negatiivide andmebaasist. Selle järgi tuli iga foto kohta täita lahtrid järgmiste andmetega:

Kogunumber Number, mille järgi on foto Ajaloomuuseumi kogus identifitseeritav.

Kirjeldus Siia alla märgiti ära, kas tegemist on portree- või grupifotoga ning kirjeldati fotol kujutatud isikuid, kui need on teada (nimi, eluaastad, ametid, sugulussidemed).

Pildistaja Fotograafi või ateljee nimi märgiti kirjeldusse juhul, kui see oli kindlalt teada. Kui pildistaja nime taga on andmebaasis küsimärk, tähendab see seda, et fotograafi signatuuri ei leitud, kuid ta tuvastati pildil olevate stuudiorekvisiitide (lauad-toolid, sambad, taustamaalingud jms) järgi, kasutades võrdlusmaterjalina fotograafi signeeritud töid (sellist võrdlust kasutati Schlateri autorsuse tuvastamisel).

Pildistamise koht ja aeg Kui fotol oli vastav märge, kirjutati täpne aasta ja koht. Teistel juhtudel piirduti dateerimisel enamasti kümnendi täpsusega ja koha määramisel jälgiti linna, kus fotograafi ateljee asus.

Suurus Märgiti ära raamistuse (aluspaber, -papp või raam) ja foto mõõtmed cm-tes.

Materjal Antud juhul soolapaberfoto.

Vormistus Kirjeldati detailselt vormistusele iseloomulikke tunnuseid (aluspaber, -papp, paspartuu, raamistus, retušš, koloreering jms), kirjutati välja esi- ja tagaküljel olevad kirjed, templid (Ill 15).

Saadud . Märgiti, kellelt või milliselt asutuselt ning millal on foto Ajaloomuuseumi kogusse saadud.

AM number, Acc-number, teised varasemad numeratsioonid AM number viitab varasemale Ajaloomuuseumi numeratsioonile, mille järgi leiab fotode kirjeldusi vanadest koguraamatutest. Acc-numeratsiooniga fotod on pärit Eestimaa Provintsiaalmuuseumist, mis oli Eesti Ajaloomuuseumi eelkäija. Kirjeldamise käigus märgiti ära ka teised numeratsioonid (nt ÕES-i, EKÜ jt numbrid), sest need võivad tulevikus kogude määramisel kasulikeks osutuda.

Säilivus Siin kasutati kirjeldamise skaalal nelja astet:

Halb - säilivust mõjutavate kahjustustega, vajab konserveerimist;

Rahuldav - üksikud, säilivusele vähe mõju avaldavad kahjustused;

Hea - üksikud, säilivusele mitte mõju avaldavad kahjustused;

Väga hea - nähtavate kahjustusteta.

Suurema osa fotode säilivuseks hinnati „hea“. Kui fotokujutis oli tugevalt oksüdeerunud või oli aluspaber niivõrd kahjustunud, et see avaldas mõju ka fotole, määrati säilivuseks „rahuldav“. Fotosid, mis oleksid vajanud kohest konserveerimist, antud kogus ei olnud.

Kahjustused

Mehaanilised kahjustused

Fotode ja vormistusmaterjalide mehaaniliste kahjustuste kirjeldamisel võeti aluseks Kanuti paberikahjustuste atlase kavand.[40] Levinumateks mehaanilisteks kahjustusteks olid rebendid ja murdejooned, raamistusega fotode puhul kulumine, rebendid ning materjalikaod raami nurkades, servades ja tugijala ümbruses. Soolapaberfotodele iseloomulikud „mõlgid“ fotopaberi pinnal, mis tekivad piisava toestuseta käsitsemisel, on kahjustuste kirjelduses nimetatud muljumisjälgedeks.

Keemilised kahjustused

Fotode aluspaberi või -papi keemiliste kahjustuste kirjeldamisel võeti samuti aluseks Kanuti paberikahjustuste atlase kavand. [41] Peamistest kahjustustest võib välja tuua üldise pinna määrdumise, liimijäägid (soolapaberile omasest vormistusviisist tingitud), rebaseplekid (foksing). Viimast esines nii aluspaberil ja -papil kui ka fotopaberil endal. Üksikutel juhtudel esines aluspaberil niiskusplekke ning paberi killunemist, samuti oli mõne foto esiküljel näha templivärvi jääke. Need olid ilmselt tekkinud fotode üksteise peal, ilma vahelehtedeta, hoiustamise tõttu. Keemilistest kahjustustest, mis on otseselt seotud soolapaberfoto valmistamismenetlusega, oli levinuim oküdeerumis-redutseerumisprotsess. See on kahjustuste kirjeldustes märgitud fotokujutise „oksüdeerumisena“, mille iseloomustamiseks on kasutatud nelja-astmelist skaalat:

Tugevalt

Keskmiselt

Nõrgalt

Ei ole oksüdeerunud

Kujutise oksüdeerumine saab tavaliselt alguse foto servadest ja seepärast on selline kahjustus üsna levinud. Samamoodi võib põhjuseks olla see, et fotosid on hoiustatud tihedalt üksteise peal ning oksiidid on ulatunud kujutisele kahju tegema vaid servadesse. Kolmandaks võib raamitud foto keskel oksüdeerumisprotsessi takistada katteklaas, mis on tihedalt foto vastas, kuid raamistuse vahele pääsenud hapnik teeb foto servades siiski oma töö. Kuigi antud fotomenetlusega kaasneb ka fotokujutise tonaalsuse muutumine kollakamaks, peeti vajalikuks kirjeldada koltumist siiski eraldi, sest see on ühtlasi seotud ka aluspapi või -paberi omadustega. Näiteks oli mitmel juhul aluspaberi fotoga katmata osa rohkem koltunud. Seega on liimistus mõnel juhul foto kahjustamise asemel kujutist hoopis kaitsnud. Koltumise kirjeldamiseks on kasutatud samamoodi skaalat „nõrgalt → keskmiselt → tugevalt“.

Bioloogilisi kahjustusi kataloogi kirjeldatud soolapaberfotodel ei esinenud.

Soolapaberfotode erinevate vormistuste ja kahjustuste kirjeldamisest leiab täpsemat teavet siit: Kadi Sikka kursusetöö soolapaberfotodest ( PDF)

__________

Viited

38 Karm, Jüri. Fotode kirjeldamisest ja sõnastikest. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat 52. Tartu, 2009. Lk 99-100.

39 http://www.qpcard.se/BizPart.aspx?tabId=28

40 http://www.kanut.ee/kkoda/dokumendid/paber_arhiiv/pdf/Kahjustuste_atlas.pdf

41 Samas